10 parimat modernismi luuletust

Peetakse "modernism"Aega (üheksateistkümnenda sajandi lõpp ja XNUMX. sajandi algus), mil kirjanduses tekkis selle nimega liikumine; olles luule peamine kirjandusžanr, millel on kõige rohkem muudatusi, kuna kunstnikud püüavad demonstreerida rohkem loovust nartsissistlike toonide, uuenenud keele (ja ka meetrika) abil ning rõhutades kultuuri, kus isamaalist identiteeti nähakse erinevate silmadega.

Sel ajal kerkis esile palju modernismiluuletusi, mis on tänapäeval jätkuvalt suure populaarsusega, näiteks need, mille oleme sellesse kogumikku kaasanud. Kindlasti kõlavad mõned nimed teile tuttavalt, kui teate luulet või isegi siis, kui te seda ei tea Ruben Dario, mida peetakse liikumise maksimaalseks eksponendiks, on nimi, mida pidite vähemalt korra kuulma.

Modernismi luuletused, millest mööda ei saa

Ilmselgelt olemine Ruben Dario üks modernismi silmapaistvamad luuletajad, tema loomingu kohta tuli lisada veel veidi (täpsemalt kolm luuletust). Siiski saate nautida ka kirjutisi José Martí, Antonio Machado, Salvador Díaz Mirón, Ramón López Velarde ja Delmira Agustín.

1. Ja ma otsisin sind linnade kaupa ...

Ja ma otsisin sind linnadest,
Ja ma otsisin sind pilvedest
Ja oma hinge leidmiseks
Paljud liiliad, mille ma avasin, siniliiliad.

Ja kurvad nutjad ütlesid mulle:
Oh, kui elav valu!
Et su hing on kaua elanud
Kollasel liilial!

Aga ütle mulle, kuidas on läinud?
Kas mul polnud hinge rinnus?
Eile kohtusin sinuga
Ja see hing, mis mul siin on, pole minu oma

Autor: Jose Marti

2. Kaupolikaan

See on midagi tohutut, mida vana rass nägi;
vastupidav puutüvi meistri õlal
metsik ja äge, kelle jäme mace
kasutage Heraklese või Simsoni kätt.

Tema juuksed kiivri jaoks, rind rinnakorvi jaoks,
kas selline sõdalane, piirkonna Araucost,
Metsa odamees, Nimrod, kes jahib kõiki,
pulli desarmeerimiseks või lõvi kägistamiseks.

Ta kõndis, kõndis, kõndis. Ta nägi ilmavalgust,
kahvatu pärastlõuna nägi teda, külm öö nägi teda,
ja alati puutüvi titaani seljas.
“El Toqui, el Toqui!” Hüüab kolitud kasti.
Ta kõndis, kõndis, kõndis. Koit ütles: "Aitab",
ja suure Caupolikani kõrge otsmik tõsteti üles

Autor: Ruben Dario

3. Saatuslik

Õnnis on puu, mis on vaevalt tundlik,
ja veelgi enam kõva kivi, sest see ei tunne enam,
sest pole suuremat valu kui elusolemise valu,
ega ka suurem kurbus kui teadlik elu.

Olla ja mitte midagi teada ning sihitult olla,
ja hirm olla ja tulevane terror ...

Ja homme surnuks jäämise kindel õudus,
ja kannatada elu ja varju ning
mida me ei tea ja peaaegu ei kahtlusta,
ja liha, mis ahvatleb oma värskete kimpudega
ja haud, mis ootab koos matusekimpudega,
Ja teadmata, kuhu me läheme
ega kust me tuleme ...!

Autor: Rubén Darío

4. Lapsepõlvemälu

Külm pruun pärastlõuna
talvest. Koolipoisid
nad õpivad. Üksluisus
vihma akende taga.

See on klass. Plakatil
Kain on esindatud
põgeneja ja Abel surnud,
karmiinpunase pleki kõrval.

Häälse ja õõnsa tämbriga
müristab õpetaja, vana mees
halvasti riides, lahja ja kuiv,
raamatut käes.

Ja terve lastekoor
õppetund on laulmine:
«Tuhat korda sada, sada tuhat;
tuhat korda tuhat, miljon ».

Külm pruun pärastlõuna
talvest. Koolipoisid
nad õpivad. Üksluisus
vihma akendel.

Autor: Antonio Machado

5. Ma lähen unistama teid

Ma lähen unistama teid
pm. Mäed
kuldsed, rohelised männid,
tolmused tammed! ...
Kuhu läheb tee?
Ma laulan, rändur
mööda rada ...
(Pärastlõuna langeb)
"Mul oli südames
kirguse okas;
Mul õnnestus see ühel päeval lahti rebida:
"Ma ei tunne enam oma südant."

Ja hetkeks kogu väli
ta jääb tummaks ja süngeks,
mediteerimine. Tuul kostab
jõe paplites.

Pärastlõuna muutub pimedamaks;
ja looklev tee
ja pleegitab nõrgalt
see muutub häguseks ja kaob.

Mu laul jälle hädaldab:
"Terav kuldne okas,
kes sind tunda võiks
naelutatud südamesse ”.

Autor: Antonio Machado

6. Spinnelid

Et nagu koer, kes lakub
tema isanda käsi,
hirm pehmendab rangust
pisaratega, mis ma valan;
las teadmatus väidab
taevani hea, mis tal puudub.

Mina, väga kõrge laup,
mis julges välku mulle haiget teha
Kannan alla andmata
torm, mis mind ründab.

Ära oota oma haletsust
mis pole paindumatu keerdunud:
Minust saab vägisi ori
aga mitte tahtmise järgi.

Minu alistamatu edevus
see ei sobi õelale rollile.
Mind alandada? Ega enne seda
see lülitab päeva sisse ja välja.

Kui ma oleksin ingel, oleksin ka
suurepärane ingel Luzbel.
Südamemees
ära alista kunagi pahatahtlikkusele.

Autor: Salvador Diaz Miron

7. Õde, aja mind nutma ...

Fuensanta:
anna mulle kõik merepisarad.
Mu silmad on kuivad ja ma kannatan
tohutu soov nutta.

Ma ei tea, kas mul on hinge pärast kurb
minu ustavatest lahkus
või sellepärast, et meie närtsinud süda
nad ei saa kunagi koos maa peal olema.

Pane mind nutma õde
ja kristlik vagadus
oma õmblusteta käest
pühi pisarad, millega ma nutan
minu kasutu elu kibe aeg.

Fuensanta:
Kas tunnete merd?
Nad ütlevad, et see on vähem suur ja vähem sügav
kui kahetseda.

Ma isegi ei tea, miks ma tahan nutta:
võib juhtuda, et peidan kahetsust,
võib-olla minu lõpmatu janu pärast armastada.

Õde:
anna mulle kõik merepisarad ...

Autor: Ramon Lopez Velarde

 8. Ma armastan, sa armastad

Armastav, armastav, armastav, armastav alati, kõigega
Olles koos maa ja taevaga,
Päikesevalguse ja muda pimedusega;
Armastus kogu teaduse vastu ja armastus kõigi soovide vastu.

Ja kui elumägi
Olgu see raske ja pikk, kõrge ja kuristikke täis,
Armastades tohutut armastust
Ja põle meie endi rindade kokkusulamises!

Autor: Ruben Dario

9. Kui sa armastad

Kui sa armastad, kui sa pole armastanud,
Sa tead seda selles maailmas
See on suurim ja sügavaim valu
Et olla nii õnnelik kui ka vilets.

Järeldus: armastus on kuristik
Valguse ja varju, luule ja proosa,
Ja kus tehakse kõige kallimat
Mis tähendab korraga naerda ja nutta.

Halvim, kohutavam,
Kas see on ilma temata elamine võimatu

Autor: Ruben Dario

10. Serpentiin

Armastuse unenägudes olen madu!
Gliso ja lainetus nagu oja;
Kaks pilli unetuse ja uinutite vastu
Nad on minu silmad; võlu tipp
See on minu keel ... ja ma tõmban ligi nagu pisarad!
Olen kuristiku nupp.

Mu keha on rõõmu lint
Glisa ja laineline nagu paitus ...

Ja vihkavas unenäos olen mao!
Minu keel on mürgine purskkaev;
Mu pea on sõjaline diadem,
Tee surm saatuslikul poolel
Minu õpilastega; ja mu keha kalliskivis
See on välgukest!

Kui mu liha nii unistab, siis minu mõte on selline:
Pikk, pikk, serpentiinne keha,
Igavesti, meeleheitlikult vibreeriv!

Teie arm, ori, on nagu väga tugev päike:
Elu kuldne aednik,
Surmatule aednik
Minu elu viljakates carmenides.

Raveni nokk lõhnab rooside järele,
Melared Stinger naudingutest
Teie keel on. Teie salapärased käed
Nad on paitatud sõrmeküüned.

Teie silmad on minu julmad keskööd
Kuradi mee mustad kärjed
See veritses teravusest;

Tuleviku lennu krüsselid,
See on teie suurepärane ja tume käsi,
Minu üksinduse kummitav torn.

Autor: Delmira Agustin

Need on modernismi luuletused see äratas meie tähelepanu ja me tahtsime selle teile panna, nii et loodame, et see teile meeldib. Ärge unustage, et jagage väljaannet oma suhtlusvõrgustikes, kui see teile meeldis ja võite ka luuletuste kohta kommentaari jätta.